Madalaim siis 2,1 mida juhtub suht tihti ja kunagi halbadel aegadel HI(ma enam täpselt ei mäleta palju see numbrites oli,aga üle 30 siis)Hetkel isegi jube mõelda sellise kõrge näidu peale-Viimane selline oli ikka aastaid tagasi!

Ma enam aparaati ei mäleta,aga vanasti kui väga madal oli,siis näitas aparaat LO(see näit oli alla 2 kui ma ei eksi),vanasti tuli ka seda ette.Minul madalatega suht sama,tunnen kohe ära ja tunnen sellel hetkel ennast ikka väga halvasti(jalad ei kanna,higi voolab jne)

madalaim 1,3 kõrgeimat ei tea siis näitab HI

Kas praegu ka need aparaadid näitavad HI ja LO veel?

Meerta-See on tõesti kummaline..Minul juba 2,1 on nii et jalad värisevad all ja ei suuda liigutadagi.Higi jookseb nii,et riided seljas märjad :) Kas oled arstile ka seda rääkinud?

Auneke! Arstile pole maininud, võb olla teen siis seda... ilmselt annab siis mulle selle glükoosi süstla :)

seda ei anta,see maksab 12 euri u. ostsinnka endale raseduse ajaks igaks juhuks :P ags sul peab siis olema keegi,kes võimeline see segu kokku segama ja süsti ära tegema.....

Raske kommenteerida. Ealiseid iseärasusi (puberteet vs täiskasvanuiga vs keskeakriis vs vanaduspõlv), kus insuliiniresistentsus (antud näitel tehes paar ühikut ja veresuhkur püsib muutumatuna) muutub märgatavalt kehvemaks, minu teada selliselt ei eksisteeri. Kolme nädalaga ilma,et meie kehas midagi kardinaalselt muutuks, ei toimu kehas selliseid muutusi (ei vanane me ka nii kiiresti), kui just sellele ei ole eelnenud pikemat aega mingeid muutusi (või tegurit, mis võiks hakata tulevikus sellist muutust esile kutsuma). Naiste-,meesterahvastel on aga sadu erinevaid põhjusi, miks veresuhkur kõigub. Kaalumuutused (üldjuhul suuremaks), stress (sh. hormoonide tasakaal organismis - naistel/meestel/lastel/noortel on erinev), elustiilimuutused, emotsioonid, koondpõhjusena peab mainima ka tervist jms. Lisaks võib mõni ravim insuliiniretseptoreid mõjutada või annab keha sulle märku, et insuliini marki vaja vahetada? Eks siinkohal jääb sulle natuke nuputada krõõt, mis põhjus sinu elus võib sellist kõikumist esile kutsuda - aga ma ei ole arst ja 100% väita ,et vanusega ei saa midagi sellist tulla, ma ei saa. Mul madalaim on alla 1.5 (mida ise olen mõõtnud. Kunagi oli vist ka 0.8, aga seda ma kindlalt väita ei saa) ja kõrgeim oli 42/43 kui mustamäe lastehaiglas mõõdeti (siis kui peale diagnoosi saamist mõtlesin lapsena,et juues liiter mahlale lisaks liiter vett, siis lahjendab ära ja veresuhkrut ei tõsta.

Endal madalaim 0.9 (glükomeetri võimalik madalaim 0.6 manuaali järgi). Surmahirm oli nahas, aga õnneks polnud üksi ja jõin pool liitrit limonaadi hetkega ära ja jäin ellu. Üldiselt tunnen juba alla 4 vs ära, aga pohmell maskeeris madala vs ära. Kõrgeim 25, aga üle 20 vist on ainult korra elus läinud.

Kuna mu eelmine kommentaar kadus, proovin uuesti. Krõõt, vähenda süsivesikuid max 50 grammile päevas, jäta ära kõik suhkrud ja tärklised ja saavutad parima glükeemilise kontrolli. Olen nõustanud mitmeid diabeetikuid (nii 1. kui 2. tüüp) ja nad kõik on saanud oma suhkrud kontrolli alla kui on jätnud ära leivad-kartulid-makaronid-riisid jne ja asendanud need köögiviljaga. Toit on kõige alus, ainult süstidega on väga raske optimaalset kontrolli saavutada. Vaata lisa: http://www.diabeetik.ee/

Savisaare avaldatud terviseandmetest selgub siis, et liigub ta ringi 16-18 veresuhkruga ja ainult tablettravil. Päris karm.

ainus koht oli see, et veresuhkrud on püsinud tablettravil 4,5-8,0. Kuskil lõpupoole selline lause.

Mulle jäi see lõik silma: Diabeedi ravi suhtes arstid eriarvamusel, praegu tablettravi, insuliini ei kasuta. Sellega veresuhkur 14–16 mmol/l, täna hommikul oli 18,1 mmol/l. Ravimeid tarvitab enda sõnul korralikult.

3,6- ja 8,9. see siis poolteist tundi peale poolt torti.2 tunni möödudes oli 6,6 Hirmutas ära korralikult kyll. Ega üle 8 ei tohiks tõusta..

Viimane glükohemo oli 4,6.. Kolm kuud jutti pidevalt manustanud magusat ja ebatervislikku. Ja ometi ma nii hirmul et mul on see haigus. Ikka olen oma hirmuga kimbus:((

Janica, kas Sa psühholoogiga oled juba kontakteerunud? pakun, et Su igapäevaelu jääb elamata...